Kaart
Otto Strandman
Kadrina vallas Vandu külas sündinud Otto Strandman oli väljapaistev riigimees aegadel, mil otsustati Eesti riigi sünd ja rahva tulevik. Tema viljakas poliitikukarjäär algas vahetult pärast tsaarivõimu kukutamist, kui Otto Strandmanist sai üks peamisi Eesti autonoomia idee vedajaid.
1919. aastal sai temast esimese parlamentaarse valitsuse peaminister, 1921. Eesti esimese Riigikogu esimees ning aastatel 1929-1931 riigivanem. 1924. aastal viis tema sihikindel tegutsemine rahaministrina noore Eesti riigi välja esimesest majanduskriisist ning tal oli oluline roll kroonile ülemineku ettevalmistamisel.
1930. aasta 1. novembril jalutas riigivanem oma Kadapiku talukohast Kadrina rahvamaja avamisele tervituskõnet pidama. Sealt samast kodutalust lahkus Otto Strandman 1941. aastal vabatahtlikult oma viimsele teekonnale, olles eelnevalt saanud NKVDst kutse ilmuda ülekuulamisele.
Otto Strandman – riigivanem
Eesti riigivanemate lugu on olnud suuresti "kahe suure" lugu, kui mõelda kas või Märt Raua raamatu "Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu" pealkirjale. Tõnissoni ja Pätsi kõrvutamine või siis vastandamine oli juba nende eluajal ja on hiljem veelgi enam olnud omalaadseteks Eesti iseseisvuse kehastuseks. Iga rahvas vajab oma pühakuid ja kangelasi ning just nende kahe puhul on olnud ühisosa rahva seas kõige laiem. Kui ei sobinud üks, siis sobis teine, ja vastupidi.
Samas on taoline lihtsustatud liigitamine ülekohtune paljude teiste suhtes. Nende jaoks ei jäänud "kahe suure" kõrval ei aega ega ruumi. Ülekohtune on see kindlasti Otto Strandmani suhtes, kelle kohta võib paljudel juhtudel öelda "esimene": ta oli Eesti Vabariigi esimene parlamentaarne peaminister (hilisemas riigivanema mõttes), ta oli esimene Riigikogu esimees. Ta oli vaieldamatult esialgu autonoomia ja hiljem Eesti omariikluse idee üks peamisi tõstatajaid ja alustalasid.
Samas on Otto Strandmanist, tingituna sellest "varjatusest" ja kahtlemata ka johtuvalt tema isiklikust tagasihoidlikkusest, kirjutatud-räägitud lubamatult vähe ja sedagi arvukate kirjutisest kirjutisse mehaaniliselt kanduvate faktivigade ja legendidega pärjatult. Puudutagu need siis Strandmani poolt lõpetatud gümnaasiumi (Tallinna Aleksandri, mitte Nikolai gümnaasium), üldlevinud väidet, nagu oleks ta oma advokaaditegevust alustanud Narvas (tegelikult Tallinnas), või siis legendi, nagu oleks ta istunud kinni Peterburi Krestõs ajal, kui selle ülemaks oli tema enda vend Andres Strandmann.
Otto Strandman sündis 30. novembril (vkj 18. novembril) 1875 Kadrina kihelkonnas Neeruti vallas Vandu külas sealse koolmeistri noorima lapsena. Tema koolitee algas 1886. aastal Rakvere linnakoolist. See jätkus Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, Peterburi 5. ja 7. gümnaasiumis ning Tartu ja Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas, mille ta lõpetas 1903. aastal I järgu diplomiga. Otto Strandmani koolitee kulges niisiis geograafiliselt sünkroonselt oma vanema venna Andrese ülieduka ametikarjääriga, mis paraku tähendas ka tema kui klassi alalise priimuse gümnaasiumitee katkemist VI klassist.
Raha puudusel tuli Peterburi ülikooli kavandatud astumine edasi lükata ning jätkata pärast gümnaasiumi 1896. aastal eksternina lõpetamist Venemaa Riigipanga Tallinna osakonnas töötades õpingute jaoks raha kogumist. 1899. aasta sügisel sai temast Tartu ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Seda vaid üheks semestriks, mille järel jätkas ta õpinguid Peterburi ülikooli maailmamainega õigusteaduskonnas. Siingi avaldub tema maksimalism: kui juba ülikool, siis olgu see parim. Sealtki võttis ta maksimumi, kui pidada silmas, et III ja IV kursusel pälvis ta ülikooli hinnatuima, s.o keiserliku stipendiumi (300 rubla aastas), mida rohkem kui 2000 üliõpilasega õigusteaduskonnas jagus vaid kolmele.
Kohe pärast lõpetamist pöördus Otto Strandman tagasi Tallinna, kus tegutses esialgu noorema kohtuameti kandidaadina Tallinna ringkonnakohtu juures, seejärel vabakutselise tee valinuna era- ja advokaadiabina. Laiema avalikkuse ette tõid Strandmani 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimised. Linnavolikokku valiti ta Kalamajast ja seda n-ö vaeslastest kinnisvarapärijate eestkostjana. Seejuures kuulus Strandman August Buschi väljaandel ilmuva Eesti Postimehe lähikonda.
1905. aasta revolutsiooni mahasurumine sundis Otto Strandmanit Eestis põgenema. Oma pagulasaja veetis ta põhiliselt Šveitsis. 1906. aasta hilissuvel pöördus Strandman tagasi Eestisse, kuid kaotas elamisõiguse sõjaseaduse all olevates Läänemere kubermangudes. Erinevalt Konstantin Pätsist ja Jaan Teemantist ei kaotanud ta aga kodanikuõigusi. Põhilise osa pagendusajast elas ta toona Peterburi kubermangu kuulunud Narvas. Seal sai ‒ 10. novembril 1908 ‒ temast vannutatud advokaat.
1909. aasta suvel sai Otto Strandman õiguse pöörduda Tallinna tagasi. Lisaks advokaadi tavategevusele oli ta seotud eestlaste suurima krediidiasutuse Tallinna Vastastikuse Kredit-Ühisuse ning Estonia teatri- ja kontserdimaja ehitamise juhtimisega.
Kui 1913. aasta septembris asutati Tallinna Eesti haritlaste klubi, valiti selle abiesimeheks Otto Strandman. Kuna esimeheks valitud Jaan Poska oli Tallinna linnapea, osutus Strandman vähemalt esialgu vastse klubi tegevjuhiks. Juba üsna pea tekkis Strandmani ja Jüri Vilmsi eestvedamisel haritlaste klubi kõrvale nn autonomistide rühm. Juhan Kuke sõnutsi oli see salagrupp, omalaadne vandeseltslaslik ja loožide näol korraldatud põrandaalune organisatsioon. Just sealt võrsus esialgu autonoomia- ja föderatiivse Venemaa osariigi, hiljem aga juba täieliku iseseisvuse idee, mille toekaim alustala oli Otto Strandman.
1917. aastal oli Otto Strandman see, kelle initsiatiivil kutsuti pärast Veebruarirevolutsiooni kokku Tallinna Eesti Liit ja kellest sai liidu täidesaatva komitee esimees. 11.‒13. märtsil Tartus toimunud vastaval üle-eestilisel nõudpidamisel oli just Strandman see, kes surus läbi seisukoha, et kogu eestlase asuala tuleb ühendada üheks rahvuskubermanguks ja protokollis sõnastatuna eesmärgi, et "(m)eie riigipolitiliseks paleuseks on autonomia".
Üsna varsti pärast seda nimetas Venemaa Ajutine Valitsus Otto Strandmani Tallinna ringkonnakohtu prokuröriks, mis oli kõrgeim justiitsametikoht Eestimaa kubermangus. See sundis teda taanduma avalikust poliitilisest elust. Sellest ametist lahkus ta siiski juba juuni lõpus või juuli alul. Maanõukogu liikmeks sai Strandman vastu sügist Tallinna linnavolikogu poolt valituna. 12. oktoobril valis Maanõukogu Strandmani oma esimeheks. 15. novembril kuulutas Maanõukogu tema "haamrilöögiga" end ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Seejärel katkes oktoobrimässuga võimu haaranud enamlaste survel Maanõukogu töö. Strandman ise siirdus Petrogradi enamlaste poolt Krestõsse vangistatud vend Andrest päästma. Koolivõlg vajas tasumist. 1918. aasta 24. veebruari sündmustes ta teadaolevalt ei osalenud. Eestisse pöördus Strandman tagasi pärast Bresti rahulepingu sõlmimist märtsis ja koopteeriti lahkunud Jüri Vilmsi asemele põranda all tegutseva Ajutise Valitsuse kohtuministriks.
Eesti omariikluse kehtestamise aegu oli Otto Strandman välisminister ja seejärel põllutööminister, täites ühtlasi Jaan Poska asemel välisministri kohuseid. Asutava Kogu valimiste järel sai Strandmanist peaminister, olles selles ametis 8. maist kuni 11. novembrini 1919. Ühtlasi täitis ta sõjaministri kohuseid. See oli ränkraske aeg. Käis Vabadussõda, peatselt lahvatas ka sõda Landeswehriga. Strandmani valitsuse kõige olulisemaks sammuks on maareformi käivitamine, mille poliitiliseks ja ideoloogiliseks vedajaks oli ta ise. Pärast taandumist peaministri ametist tegeles ta enim põhiseaduse välja töötamisega. Võib julgelt öelda, et Eesti Vabariigi esimene põhiseadus on vähemalt juriidiliselt Strandmani nägu.
Esimesed Riigikogu valimised võitis Tööerakond. Seda, et valimiste võitja eelistab Riigikogu esimehe kohta valitsusjuhi kohale, peeti tollal enesestmõistetavaks. Nii sai Otto Strandmanist Riigikogu esimees. Sama aasta 11. novembril, mil möödus täpselt kolm aastat päevast, kui Eesti riik oli hakanud de facto toimima, luges Riigikogu I abiesimees August Kerem ette Strandmani lahkumisteate Riigikogu esimehe ametist. Nende kolme aasta jooksul oli ta jõudnud olla peaminister ja Riigikogu esimees, lisaks veel välis-, sõja-, kohtu- ja põllutööminister. Kahtluseta võib öelda, et neil aastatel oli ta noore Eesti riigi enim hõivatud poliitik.
Pärast seda polnud Otto Strandmanist paar aastat suurt midagi kuulda, kuni jõudis kätte 1923. aasta 7. detsember. Tolle päeva hommikul oskas vaevalt et keegi aimatagi, et kogu järgneva aasta keerleb Eesti elu suuresti Strandmani ümber. Kõik algas tema selle päeva Riigikogu kõnest, kus ta kiskus armutult alasti Eesti senise, eelkõige Konstantin Pätsi ja rahaminister Georg Vesteli veetud idaturu avanemise lummas ummikusse jooksnud ekspansiivse raha- ja majanduspoliitika. Valuutakriis ja sellega seonduv üldine majanduskriis kasvas üle poliitiliseks kriisiks, mis päädis Pätsi valitsuse langemisega. Uues, Friedrich Akeli valitsuses kuulus Strandmanile esialgu välis- ja alates 13. maist rahaministri portfell. Strandmani reformide nurgakiviks sai 20. juunil 1924 Riigikogu poolt vastu võetud kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seadus. Sellega algas üleminek kuldvaluuta standardile. Strandmani tahtel sai esialgu arvestusüksusena kasutusele võetud Eesti krooni ankurvaluutaks Rootsi kroon. Kuivõrd ta oli ka esimene, kes pakkus uue rahaüksuse nimeks krooni, võib Strandmani lugeda nii Eesti krooni isaks kui ka ristiisaks.
Järgnevad kuud ja aastad kinnitasid, et Otto Strandmani rakendatud raha- ja majanduspoliitilised reformid olid need, mis päästsid viimasel hetkel Eesti langemast uude inflatsioonikeerisesse ja pöörasid maa ära ummikusse jooksvalt idarajalt. Kui Friedrich Akeli valitsus astus 16. detsembril tagasi, millega avati tee erakondadeülesele Jüri Jaaksoni valitsusele, taandus ka Otto Strandman. Mooramaa mees oli oma töö teinud ja võis minna.
13. aprillil 1927 nimetati Otto Strandman Eesti saadikuks Poola. Sellele järgnesid nimetamised saadikuks Tšehhoslovakkiasse ja Rumeeniasse resideerimisega Varssavis. See ei tähendanud Strandmani jaoks lõplikku taandumist suurest poliitikast, vaid võimalust tema kui polonofiili jaoks võtta aeg maha olukorras, kus ta oli poliitikas alarakendatud.
1929. aastal valiti Otto Strandman taas Riigikogu liikmeks. 9. juulil nimetas vast valitud Riigikogu ta riigivanemaks. Selles ametis oli ta 19 kuud. Sellest riigivanema-ajast võiks kõige olulisemana esile tõsta tema initsiatiivil vastu võetud teravilja kaitseseadust. See tähendas nimelt põhimõttelist pööret põllumajanduses ‒ Eestist sai end ise teraviljaga varustav riik. Lõpuks oli teravilja kaitseseadus ka omalaadne murdepunkt, mis tähendas maareformi kui algselt sotsiaalse ja poliitilise reformi ümberkasvamist majandusreformiks. Teiseks Otto Strandmani riigivanema-aegade tähtsündmuseks võiks lugeda tema riigivisiiti Poola 9. ja 10. veebruaril 1930, kui talle omistati Varssavi ülikooli õigusteaduse audoktori tiitel. Juba varem, 1928. aastal oli ta valitud Tartu ülikooli õigusteaduse audoktoriks.
1932. aastal valiti Otto Strandman V Riigikogu liikmeks. Uue Riigikogu avaistungil teatati, et Strandman on Riigikogu liikme kohalt tagasi astunud. Ühtlasi taandus ta pärast Tööerakonna ja Rahvaerakonna ühinemist Rahvuslikuks Keskerakonnaks erakonnapoliitikast. Ehkki Strandman võttis keskerakondade ühinemist paratamatusena, ei näinud ta endale kohta erakonnas, kus ta oleks pidanud istuma ühe laua taga koos Jaan Tõnissoniga. Strandman oli poliitikuetapile oma elus joone alla tõmmanud.
28. septembril 1932 nimetati Otto Strandman Eesti saadikuks Prantsusmaale, Belgiasse ja Hispaaniasse resideerimisega Pariisis. Aasta hiljem järgnes nimetamine saadikuks Püha Tooli juurde. Kui saadikuna Varssavis oli ta olnud esimese suurusjärgu täht, siis noore väikeriigi esindajana Pariisis eikeegi. Sinna minek oli olnud Strandmani jaoks juba algusest peale küsitava väärtusega otsus. Ta oli lasknud end ära rääkida. Eesti oli Prantsusmaa jaoks olematu riik. Kõik sammud, mis tugevdasid NSV Liitu pärast Hitleri võimuletulekut, olid Prantsusmaa huvides, isegi kui need olid Eestile kahjulikud. Pikapeale hakkas Strandmani tervis halvenema. Vana mees tahtis koju. Kahjuks on tema Pariisi-aegadele antud hiljem sageli põhjendamatuid ja alusetuid negatiivseid hinnanguid, mis on hakanud kriitikavabalt elama oma elu.
1. novembrist 1939 vabastati Otto Strandman tema enda palvel viimastelt senistelt saadikukohtadelt ja ta pöördus tagasi Eestisse. Eesti jaoks pöördumatuks muutunud olud puudutasid ka teda isiklikult. Pärast 1940. aasta juuli-arreteerimistele järgnenud lühikest pausi hakati septembris taas vahistama seniseid avaliku elu tegelasi. Küsimus oli vaid selles, millal jõuab järg Strandmanini. 1941. aasta veebruari alul sai ta NKVD-st kutse ilmuda 5. veebruaril Rakverre. Ta polnud tulnud Pariisist tagasi selleks, et saada tapetud kusagil Põhja-Venemaal või Siberis. Ta valis vabasurma. See juhtus sel samal 5. veebruaril tema kodutalus Kadapikul.
Kalev Kukk
1.07.2024
