Selles majas elasid Kadrina tärklise- ja siirupivabriku töötajad. Vabrik rajati Kadrinasse 1919. aastal ärimees Johan Rumbergi eestvedamisel, kes oli koos partneritega 1910. aastal Rakveresse juba ühe tärklisevabriku ehitanud. Kadrina vabrik sai nimeks Eestimaa Põllusaaduste Ümbertöötamise osaühing Viru ning vabriku järgi sai omale nime ka tänav.
Juba 1921. aastal hakati siin esimesena Eestis lisaks tärklisele tootma kartulisiirupit. Seoses tehase käimapanemisega tekkis vajadus töötajatele elukohtade muretsemiseks. Selleks ehitati vabriku ametnikele, meistritele ja töölistele kaks elumaja. Lisaks rajati hoovile hobusetall, mille lõunaotsas oli kaks korterit. 1960ndate aastate alguses ehitati ka talli osa ümber korteriteks. Töö oli hooajaline ning pidevalt vabrikus töötavaid inimesi oli enne II ilmasõda 20-30 ringis, pärast sõda juba üle 40. Sügiseti ja kevadeti, kui oli kartulimüügi hooaeg, võeti vajadusel töötajaid juurde. Kartulisiirupi ostjaks oli magusatööstus. Vabariigi ajal oli suurimaks tellijaks Klaussoni kompvekivabrik Tallinnas, nõukogude perioodil kommivabrik Kalev.
Siirupivabrik teenis Kadrina rahvale ka üksjagu tulu, sest paljud kohalikud põllu- ja ärimehed ning kõik vabriku meistrid ja ametnikud olid osanikud. Osatähti omasid ka mõned töölised. Peale mõne erandliku korra lõppes majandusaasta ikka kasumiga, millest maksti osanikele 10-20 % dividende. Nõukogude perioodil polnud töötajate elu enam nii „siirupine“, kuid tööd ja leiba andis vabrik kohalikule rahvale 1990ndate keskpaigani.